26 märts, 2017

Tulevikumuusika

Lubasin eelmises postituses suure suurga (näppudega? klahvidega?), et näitan järgmises postis uut suurt (ha! tegelikult väikest elu-) tuba, aga otsustasin, et hakkan materiaalseks inimeseks ja enne ei ole nõus näitama, kui ma ei saa uut söögilauda. Hetkel sai kasutusse võetud Maimpsi vanavara - vana hea hiigelsuureks laiendatav ümmargune laud. Tegime õhtusöögi (aga pilte ei teinud) kaheksakesi ja laua äärde mahtusime vabalt ära. Probleem oli rohkem laua tagant ärasaamisega ja mitte selle pärast, et söömisest kõhud punnis olid (no võib-olla natuke tegelikult selle pärast ka). Ühesõnaga mu mõte on selles, et see laud on kokkupandult ka massiivne ja tegeleb siin toas rohkem energiavampiirinduse kui toa osaks olemisega. Lisaks meile ei ole kahepeale nii suurt lauda vaja. Kui peakski suuremat massi inimesi vastu võtma, võib alati natuke trenni teha ja selle lakapealt jälle alla veeretada. Lisaks tundub, et see laud on oma aja jooksul näinud kõike alates suhkrusiirupist ja lõpetades mingi pruuni ollusega (ma üritan mõelda, et see ei ole kellegi veri). Ja kui nüüd ikka veel vabandusi otsida, siis laeliistud on ka veel panemata ja mõned asjad tahaks veel seinale panna ja äkki isegi kardinatele mõelda?
Küll aga oleks hea aeg kevadlubadusi anda. Need on peaaegu nagu uusaastalubadused, aga natuke vähem meinstriimimad ja neid kipuvad pigem andma inimesed, kes on kolinud plussmiinus viie aasta jooksul aiaga elamisse. Ehk nagu sa juba oletada võid, sisaldavad need lubadused enamasti sõnu nagu "muru", "kõnniteekivid", "hostad" või "grillnurk".

Kevadlubadus nr 1: kasvuhoone ehitus ja kasutuselevõtt
Kuigi tomatimajandusega sai eelmine aasta vastu puuriita juba päris edukalt alustatud, siis pikemaajalisem lahendus see eriti ei ole. Hullult tüütu on neid kattelooris hoida suvi läbi ja nad nägid seal räästa küljes rippudes päris morbiidsed välja (sest kasvuhoones rippudes näeksid nad vähem morbiidsed välja).
Kasvuhoone saamiseks peaks kõigepealt täpse koha ära otsustama, siis naabri käest loa küsima, et me lähemale kui neli meetrit krundi piirist ehitada tahame, siis augu kaevama, mingi vundamendi ehitama, vanad aknad üle värvima ja siis nendest hoone valmis ehitama.
Tomatiidud on oma nina juba välja pistnud ja ootavad. Ettevaatlikult valisin muidugi sordid, mis õue ka sobivad, sest noh, meie plaanid ei ole ennast alati kõige kordaminevamad. Pikeerisin ülilaisalt - panin lihtsalt mulda juurde, ma ei julge oma kobakäppkiisuvussimiisu kätega nendega rohkem midagi teha.

Isegi idud ei pääse kassikarvadest.

Kevadlubadus nr 2: sissesõidutee
Eelmine suvi suure hurraaga alustatud ja tänaseks kevadeks väikseks basseiniks muutunud pinnase äravedu peab jätkuma, et me oma kolmandal talvel saaksime lõpuks ka seda kingitud lumelabidat kasutada. Ja tegelikult suuremas plaanis, kuna lund enam eriti ei anta, et lihtsalt mitteporise jalaga tuppa saada. Ja et üleüldiselt viisakam oleks. Selle platsi pinnasekaevamisest saab ka mu suvine "jõusaal" ja seljapurustaja. Kui see tehtud, tuleb laenutada mõni suurem patsutaja, siis kruusa tellida ja kangast osta ja hakata kive laduma, mis meil on juba üle aasta olemas ja ilmselt ka juba sammaldunud, ilmselt ei pääse ka mingi vahendi kasutamisest. Pluss osad kivid tuleb üle aia tagasi kokku otsida, sest neid on väga hea raskusteks kasutada.

Kevadlubadus nr 3: sodihunnik
Üks majakülg näeb jätkuvalt välja nagu elaksid siin asju kokku kuhjavad alkohoolikud. Seal on katusejääke, üleüldist sodi ja suur hunnik lammutuspuitu. Samuti on garaaž pilgeni täis sarnast kraami. Mõlemad osad tuleb ära sortida ja siis otsustada, kas me elame järgmise talve nende küttepuudega ära võib peab hakkama nende tellimisele ka mõtlema.

Kevadlubadus nr 4: viljapuude ja marjapõõsaste uuenduskuur
Kui maa vähegi üles sulab, tuleb enamus marjapõõsaid välja kaevata. Ei oska ma midagi teha sellise hunniku punaste sõstarde ega tikritega. Musta sõstra (tegelikult kõik) põõsad on juba liiga vanad, lesta täis ja enam ei kanna. Lisaks on enamus põõsaid ebaloogiliste kohtade peal ja hästi kidurad. Need lähevad kindlasti uuendusse, lisaks tahaks kännasmustikad aeda tuua.
Õunapuid kärpisime päris julgelt ka see kevad ja alustasime järkjärgulist seest tühja hiigelsuure õunapuu mahavõtmist. Eelmine aasta sai aeda istutatud aprikoosipuu, aga kuna lasime külmal kogemata ligi hiilida, siis vilju pole veel saanud. Pole muidugi üldse meie kliima taim, aga loota ju võib. Lisaks tahaks kirsipuid aeda, tolmlemise pärast tegelikult kahtegi.
Aiakultuurist veel nii palju, et üritaks sõpradele kasvatada lehtkapsast, aga ma pole välja mõelnud, kuidas neid kapsaliblikate ja -usside eest kaitsta (sest eelmine aasta läks nuikapsastega nii). Salatit paneme peenrasse kindlasti vähem, sest eelmine aasta oli suurem osa peenrast lihtsalt salatimets (ma näiteks ei teadnud, et tavaline potisalat võib pea meetriseks salatipuuks kasvada) ja me ei jõudnud neid ära süüa. Tahaks proovida ka maisi kasvatamist, lisaks paneks suvikõrvitsale (teadlikult vähem taimi see aasta!) naabriks arbuusi ja meloni, aga need panen kasvama alles kuu aja pärast, uhkustada pole veel millegagi.

Kevadlubadus nr 5: tubased tööd
Kuna terve puhkuse jagu ilusat suveilma on loota sama hea, kui Eurojackpotti oma taskusse oodata, tuleb kuidagi tagalat kindlustada (nagu tööl käia). Vihmaste ilmade ajal on suurepärane lõpetada tubast remonti. Tegemata on veel köögis pliidi ja soojamüüri ümbrus, sama müüri koridoripoolne osa, ahju suitsulõõr ja ahi ise kahest ruumist puhastada (absoluutselt kõige tüütum töö üldse) ja saunasupiga üle tõmmata. Ja no muidugi liistud siin ja seal ja igalpool. Päris suur osa silikoonimistöid on ka tegemata, sest see on samuti päris tüütu.

Kevadlubadus nr 6: sissekäik
Jätkuvalt ootab uuenduskuuri välisuks ja aken sinna kõrvale. Aga seda ma räägin juba pea aasta, niiet ma ei hakkagi rohkem midagi lisama.

Tegelikult võiks neid lubadusi jäädagi andma, aga peab asja ikka mõistlikult võtma ja natuke rohkem läbi mõtlema, sest edaspidised projektid on juba suuremad, kui lihtsalt ühe toa väljaehitamine. Aga praeguste ilmadega (eile sadas lund päev otsa) tahaks lihtsalt kaisus või teki all vedeleda, mis Sumol väga käpas on. Kuidagi üldse ei taha see kevad tulla jälle. Vähemalt tasus pooleaastane kannatlikkus köögi kellaga ära, mis on nüüd pärast kellakeeramist jälle õige.

05 veebruar, 2017

Villa vol 10: magamistuba

Me püstitasime oma eesmärgi! Jee! Ehk lõpetasime magamistoa puhkuseajaga. Minu vaheajast läks asi küll kaks päeva üle, aga 0lli omasse mahtus - eks peab võtma need väikesed võidud, kust vähegi saab. Lubadus jaanuaris uuesti kohtuda läks aga kuhuiganes ja seda võitu ma võtta ei saa.
No tegelikult "lõpetasime" on sutsu liiast öeldud, kui ennast protsentuaalselt väljendada, siis kuskil 90% juures jäime toppama. Peamine põhjus - tegemist on keskealise viltuse majaga ja me ei viitsi. See puudujääv 10% sisaldab endas peamiselt kosmeetilisi probleeme (ja me pole kumbki suured meikijad, seega need ei häiri ka väga).
Hetkel siis tegemata ukse ümbrus ja selles mängib peamist rolli see vana viltususe probleem. Uue ukse paigaldamiseks sai kasutatud vana ukse jaoks mõeldud raami. See raam aga on toapoole kaldu, mis omakorda tekitab olukorra, kus ülevalt on servad rohkem eemal kui alt. Mis eeldab täpsema teaduse rakendamist liistude valimisel ja lõikamisel. Aga kõik teised liistud on pandud!!
Teine suurem tegemata asi on ahjuviimistluse lõpetamine. Selle uhkemapoolsema väljendi taga peidan ma tegelikult lihtsaid asju - ahi tuleks tolmust ja muust puhastada ja siis saunasupiga üle tõmmata. Aga kui siin majas esile tuua töid, mida saab kategoriseerida "ülisupertüütute" tööde alla, siis see on üks nendest.
Aga ülejäänud on põhimõtteliselt tehtud. Noh, uus ruloo või sarnane asi tuleks verandauksele organiseerida, sest tellitud rulool on kasetiosa liiga suur ja see hakkaks segama ukse väga lahti tegemist. Mida me muidugi väga tihti ei tee, aga seda peavalu pole vaja, et mõne aja pärast on tapeedis auk, sest me ei viitsinud. Hetkel blokeerib igasugune sodi verandal veel piisavalt seda valgust (mis korra kuus ennast näitab), et hommikupoole magada saaks, seega on see ka tuleviku Kadi ja 0lli probleem. Aga mitte väga kauge tuleviku, sest mida rohkem suvepoole, seda rohkem "akna-alt" ja varem hakkab päike sisse paistma ja und segama.
Aga hetkel on uni väga magus. Mingis osas on selles kindlasti süüdi pimendavad rulood. Äkki ka kogemata päris fengshuiselt kokku paigutatud ruum? Lisaks näeb tuba meie mõistes suhteliselt hotellilik välja ja kellel ei oleks hotellis hea uni?! Kui ikka aasta otsa elada kips- ja OSBplaatide vahel, siis tundub esimene tapetseeritud ja liistutatud tuba ikka väga uhke. Ma pole siiamaani täielikult ära harjunud selle toaga, aga kuna uni tõesti magus on, siis ma üldse ei pabla.
Aga aitab jutust, enamus ootab nagunii pigem pilte :) Nagu ikka, meeldetuletuseks vana:

"Sajandi armastuse" vaatamiseks suurepärane tegelikult.

Ilmselt võib oletada, et oli peamiselt kasutuses elutoana, paremal helendamas veranda. Tegemist maja kõige pimedama, aga suurema toaga, millest planeerisime ka alguses elutoa teha. Lammutamine aga tegi meie esimeses plaanis oma tavapärased korrektuurid ning sai hoopis magamistuba.

Vahepeal vana hea rehituba ja raske töö ja tolmutamine.

Kuna elutoa ja köögi põrand jääb talvel jalale natuke jahedaks, siis magamistoas panustasime põrandale seekord veel rohkem. Üleüldisemalt lähevad kihid nii: talad, all Fiboplokid, vahel ruberoid ja "mustaks põrandaks" õhuke OSB, seal 100+50mm kivivilla, seinaäärsetes kohtades villa all veel tuuletõkkepaber, seal peal paksem OSB, parketi alla puitkiudplaat ja põrandakatteks endaks seekord puitparkett, mis jalale soojem kui teistes ruumides olev laminaat. Ja tõesti on soojem. Muidugi mitte "mmmmmm põrandakütte soe laik" soe, aga ka talvisel perioodil astutav.
Ja nüüd siis selline.

Kaugelt tulnud vandisted valvavad und.

Üleüldiselt sai rihitud halli, et siis kollaste ruloode ja aknapõskedega natuke asja rõõmsamaks muuta. Me ei ole erilised sisekujundajad ja värvide hingeelutundjad, aga hall ja kollane peaks nagu enamvähem sobima. Kardinapuu ja rulooga näeb meie selle toa peamist ämbrisseastumist  ja suutmatust asju ette mõelda - tobe poolemeetrine vahe. Ise enam ei pane tähele seda, aga loll ikkagi. Kardinatega pole ma ka tegelikult väga rahul, tellisin need Halensist ja pildil tundusid nad läbipaistvamad. No, minu pildil ka tegelikult kui nüüd vaadata, aga tegelikuses näevad nad suht linad välja. Aga kuna nende otsimine oli nii tüütu tegevus, siis ma ei viitsi hetkel uusi otsida.

Kas see läheb selfi alla?

Mingi hetk peaks tõstatama filosoofilise küsimuse, et kui palju valgusteid on liiga palju valgusteid? Öökapilampidega sattusin Halensi tarbimislõksu, kui hakkasin häid teksasid tellima, aga ei arvestanud, et neil on tellimusele 25€ alampiir, mille peale hakkasin ringi vaatama ja leidsin need soodukast üheksakomamidagieuroga. Soolalambi panin kodust pätsa ja värvilised lõngapallid leidsime Grossi poest 15€-ga. Peegellamp on isetehtud, kui üritasime riputuskonksu tagant lahti kuumutada ja see lõppes peegli purunemisega. Aga ega me alla andnud, panime need tükid kõige odavama rõdulaua külge ja LEDid taha. Ilutses see juba üürikorteris ja leidis lõpuks siia ka koha. Kui patareisid vahetada, saaks laterna sees ka tulekesed põlema panna.
Ainuke mis eelmisest toast alles jäi, on laelamp. Mu kapipedanti häirib natuke, et see üks plahvatus ei ole kinnitusnibu keskel, aga mis seal ikka. Lamp oli vahva ja uue lambi valimine oleks olnud sama vaevarikas kui kardinate oma.

Tegemata asjade nimekiri pmst.

No muidugi on veel hunnik asju, mis võiks nagu teha (näiteks osta vaiba ja uue kummuti, pilte seintele panna), aga need ei ole kaugeltki mitte prioriteedid ja seega nad jäävad oma aega ootama.
Saladuskatte all võin öelda, et me tegelikult elame täitsa inimlikult juba - elutuba on ka kuskil 80% tehtud. Kõigest aasta võttis aega.
Seega varsti näeb jälle. Nii kauaks pika venitamise eest topelt kassimaks Sumo uhke poseerimisega:

On armas pätt noh.

24 detsember, 2016

Elumärgid

Annan vahepeal lihtsalt teada, et oleme veel elus ja ei ole suurest frustratsioonist maja maha müünud ja tagasi korterisse kolinud. Elu on lihtsalt mugavaks muutunud ja midagi väga ei liigu. Nii palju on eelmise postituse lõpust tehtud, et magamistoa põrand on soojustatud ja OSBitud, seinad kipsitud ja põhimõtteliselt pahteldatud, uks vahetatud ja elekter enamuses osas tehtud, ruloodki tellitud. Laiskuss aga ronis sisse ja jäime kuidagi lihvimise taha seisma, lisaks peaks hakkama tegema seda jubedat tööd, milleks on laeplaatide panek. Lagi on aga viltu nagu Pisa torn ja siin majas on nii palju asju juba loodi aetud, et enam kohe üldse ei viitsi. Ei ole eriline väikse jutu ajaja ka, millega ma üritan postituste puudust välja vabandada.
Pole jõulukaunistusigi eriti ette näidata, kuusk on ainult õues. Ainuke kuuseasendus toas on Korea nulu oks, mis oma käbid esimesel õhtul laiali ajas ja nüüdseks juba uued kasvatanud on. Järgmine aasta! on suuresti saanud meie motoks ehk 2017 tõotab tulla töökam. Plaane on rohkem kui praegu õues lund.

Kui elu annab sulle kivihunniku, millega sa õigel ajal midagi ette ei võta, siis tee sellest kompositsioonialus. Ärge kingitusi pätsa panema tulge, sest ühe sees on lillepott ja teises üks tänavakivi, et sügiseste tuulte vastu võidelda.

Kõigile aga, kes veel alles on, soovime hästi vahvaid pühasid ja superpõnevat uut aastat!
Näeme jaanuari lõpus, sest lubasime endale, et puhkusega teeme magamistoa valmis.

Seekordne kassimaks novembrist, kui jõulutunnet oli kolm korda rohkem kui praegu.

24 oktoober, 2016

Villa vol 9: esik ja magamistuba

Kui siin nüüd tsiteerida klassikuid, siis: "Viimasest postist on pea kaks kuud möödas ja asja pärast". Sest ma olen laisk. Tegelikult tervet au selle peale panna ei saa - vahetasin ma ju töökohta, mis nõuab minult ajaliselt rohkem kui eelmine. Vanas eas nagu ma siin juba olen, siis selline ajavahega leppimine võttis ja tegelikult siiamaani võtab minult natuke rohkem energiat, kui algselt arvasin. Kuna linnas ja väljas enam nii palju ei käi, siis ei saa uue postituse ootajatelt nii palju vastu päid ja jalgu ka, mille puudumisel on ilmselgelt hea liugu lasta.
Aga vähemalt on vahepeal rohkem juhtunud kui tervel suvel kokku. No näiteks suvikõrvitsad said otsa lõpuks (taimed siis, kompkas siiamaani kolm junsut ootavad veel). Ülejäänud saadused on ka kas juba söödud või selleks saamise järjekorras. Viimased tomatid ootavad laual, sest leidsin hea järelvalmimise nipi. Küll aga ei hammustanud läbi seda, mis hetkel nad ära tuleks korjata, et ikka oleks jõudu ja jaksu selleks pimedaks tegevuseks, seega pooled leidsid ikka oma tee kompostikasti.
Külmad on juba piisavalt külas käinud, et pidime lõpuks alla vanduma ja kütma hakkama. Kuna kavatseme hästi säilida, eelistame 20plussmiinusüks temperatuuri, aga kuskil oktoobri alguses kippus elamine ikka liiga soojasid sokke ja pakse tekke täis kuhjuma ja andsime alla. 
Suure augu kinnilappimiseks aga pakume seekord natuke rohkem kui nipet-näpet vannitoa värvimist ja uste lihvimist. Näiteks sai suures tegutsemistuhinas (loe: hirmus, et külalised tulevad ja midagi peaks ette näitama (ükskord käisidki külalised ja panime kõik tööriistad ja liistud ja asjad silma alt ära - korraks oli tunne, et nagu ei käikski igiremont)) esik viisakama välimuse. Kui põrandaplaadid said juba ammu maha pandud, siis seinad olid juba pikemat aega tavaline kips ja OSB. Kuigi siin ja seal sisekujundusajakirjades ja -lehtedel on OSBist sein kui sisekujunduselement, siis mina ei suuda seda küll mitte ühegi nurga alt seda sellena näha, ükskõik kui romantiline päikesevalgus sellele peale paistab. 
Sai siis jälle üks esimestest plaanidest aia taha visatud ja (meie mõistes) uhke ja kallis välismaalt tellitud tapeet, mis oli mõeldud suurde tuppa, hoopis koridori pandud. Ma olin ise mõned korrad seda sama mõtet mõlgutanud, aga välja ei öelnud, sest mu peakolus käib päevaselt läbi sama palju ideid ja mõtteid ja unistusi kui Tootsil taskutes asju oli. Kõike ei jõua välja öelda, niigi peab nüüd päev otsa rääkima. Aga siis tuli 0ll ja pani selle tapeedi esikus vastu seina ja enam tagasiteed ei olnud. 

Milline õnnepäev, ühes postis mitu kassipilti. Sumo oli kohe kõige suurem remondiabiline nagu ikka.

Oli teine ikka päris trööstitu (samas, mis siin majas seda ei olnud/siiamaani ei ole?)

Hilisema poindi tegemiseks pööran tähelepanu parempoolsel pildil näha olevat looma (ma loodan vähemalt)
õueminekusoovile.

Vahepeal polnud seinagi ja siis tuli OSB (koos juba kordatehtud laega, sest lisaks kirjutamislaiskusele on ka pilditegemislaiskus).


Ja nüüd on selline.


Nagu köögipostis räägitud sai, tõstsime kompka ukse köögist koridori ja osa seina sai maha võetud. Liistud on 80% kõik panemata. Koridori teine ots on jätkuvalt natuke trööstitu, sest ukse taga käib magamistoaremont ja ma ei viitsi eraldi pahtlit tegema hakata, et suitsulõõri ja lagunevat seina kinni mötisida. Kui läheb kipsplaatide ühenduskohtade pahtledamiseks, võtan need ka ette. Uks läheb veel vahetamisele ja seinad värvimisele. Jätkuval viljeleme pappkastimajandust (ma külma koridori absoluutselt ei näita teile). Kasside rikutud nurgas asendame mingi hetk katkise tapeedi sarnaste paneelidega, mis kompka seinas.

Pööran nüüd jälle tähelepanu samale nurgale, mis esimesel pildil - loodus tühja kohta ei salli ja ajalugu kordub ja muud sarnast. Meie omad ei tahtnud küll paaniliselt välja ja ma loodan, et nad nii lollid ka pole, et mööda kaskesid üles tahtsid hakata ronima. Tekkis lihtsalt hea nurk, kus küüsi teritada ja sirutada.

Aga nagu ikka, liistud - selle remondi eksistentsi suurim pind (loe: palk) silmas. Aga muidu võiks nagu öelda, et edasiminekut on näha ja olukord on parem kui enne. Eksole?
Lisaks sellele ootab külmas koridoris jätkuvalt paigaldamist uus välisuks, aga erinevalt eelmisest korrast on sellele seltsiliseks ka aken. Ma loodan, et neil on koos lõbus, sest meid teades enne kevadet nad sealt ei pääse.
Koos aknaga tuli ka verandauks, aga erinevalt teisest on see juba paigaldatud. Sest seni kolaruumina töötanud tuba on tühjaks tehtud, paljaks kistud ja juba vaikselt uuesti kokku pandud ning ootab magamistoaks muutumist. Kaua me elame siin ühetoalises majas. Esialgse plaani järgi (loe: minu paristav mõistus) võiks see juhtuda kuskil novembri keskpaigas, aga kuna nende esimeste plaanidega on nii nagu on, siis jõuluks ikka vast?

Esimese asjana tule uksele ruloo otsida, et hommikul esimese asjana ei peaks iga päev kohutavat verandat vaatama,

Mis tähendab omakorda jälle seda jubedat osa, kus tuleb välja mõelda värvid ja tapeedid ja kardinad ja mida kõike. Plaanin ühe suure nõukaaegse riidekapi, mis siia jäeti, ära värvida ja korda teha, sest Jyski klassika ei tassi enam väga ja ruumi oleks juurde vaja. Homme on KHKs Tikkurila värvimise koolitus, kuhu ma minna kavatsen, sest jeebus hoia selle eest, et ma aastaid koledat kappi iga päev vahtima pean.
(Oma peas) loodan siis varsti uue posti teha, aga kätt ei julge anda igaksjuhuks.

Pika pausi eest kahekordne kassimaks, näitamaks kui erinevad meie kaks paksu on ehk Sumo ja Moira uut tuba avastamas (nad ei saanud sinna tuppa varem, sest neil oleks olnud miljon kohta, kuhu peitu minna või põranda alla lipsata (mida Moira paar korda ikkagi tegi, aga õnneks on ta jätkuvalt igavesti näljane ja toit toob ta igalt poolt päris kiiresti välja)).

Tavaline Nuuskmõmmik.
Ja Moira Niruna.

12 august, 2016

Nipet-näpet

Viimasest postist on pea kaks kuud möödas ja asja pärast - suvi on nii raisku läinud remondi ja muu sarnase suhtes. Nagu oleks asju teinud, aga samas ei ole väga midagi ette näidata. Peamiselt niidetud muru.
Panin kevadel instagrami pildi, kui uhke ma olin idanenud (viis kuuest) kõrvitsaseemnete peale. Siis oli veel kevad ja näpud jubedalt sügelesid aias tegutsemise järgi. Kerge kahtlus oli muidugi nende suhtes, sest pilt pakendi peal näitas suvikõrvitsat, aga eestikeelne tekst rääkis lihtsalt kõrvitsatest. Ja tulemus on nüüd siis selline:

uputab :(
Hunnikute viisi suvikõrvitsat. Kokku kaheksa taime, sest naabritädi andis ka ja kes olen mina, et tasuta asjadele kätt ette panna. Oleme sealt hunnikust ära korjanud (ja 90% ära jaganud) ligikaudu 30 junsut ja neid on veel tulemas. Kõik sellised beebisuurused, sest neil on oskus salaja ühe ööga kasvada kurgist selliseks ja ma magan õige korjamishetke alati maha. Mul mingi hetk lõi muidugi tagantjärgi selgus pähe, et huvitav, mida ma oleks teinud viie taime jagu tavaliste kõrvitsatega ja üleüldiselt vist ongi parem, et nii läks. Julgen nüüd siis soovitada, et parimad suvikõrvitsaretseptid on paneeritud kettad küüslauguga ja (presidendi)proua Ilvese suvikõrvitsa-šokolaadikook, kui sinna tops toorjuustu ka sisse segada. Suvikõrvitsal on ka imeline omadus hästi kaua säilida, seega kõlbas see kook ka nädal hiljem süüa, kuigi ma ei tea, mis ime läbi ta üldse nii kaua meie majas säilis, sest tegelikult oli ka hea kook.
Aga saadustega on üldse hästi läinud.


Õuetomatid annavad ilma katteta iga päev mõne magusa punni, kuigi nüüd peaks neile juba mingi telgi ümber ehitama. Sibulad võtsin üles ja näen nüüd kurja vaeva nende kuivatamisega, jooksen toa ja õue vahet neid päikse käest verandale tõstma, sest viimasel ajal ähvardab sadada kogu aeg. Porgandid vohavad kasvada ja maitsevad hästi. Maksimaalselt kärbitud õunapuud on maksimaalselt õunu täis. Arooniad tumenevad iga päevaga järjest magusamaks. Ostsin kohaliku käest mustikaid ja tegin moosi, pluss panin külma. Kevadel kuivatasin nurmenukuõisi talvise köha jaoks. Tilli ja sibulapealseid korjasin ja mitte ei pannud sügavkülma, vaid laenasin mampsilt toidukuivatit ja lasin sel oma tööd teha. Tegin sama ka basiilikuga, aga see läks metsa, ma ei ole  täpsemaid põhjuseid veel välja uurinud. Meie organiseerimatuse kohta päris hea tulemus.
Ainuke, mis mul enam ei õnnestu, on rediste kasvatamine, sest kaks rida seemned ei ole mitmel katsetuskorral enam idanema hakanud. Kahtlustan sipelgaid, keda see aasta on meeletult palju ja kellele üleüldiselt meeldib meie peenras elada vaatamata minu suurele mitte-meeldimisele.
Teine suurem jama, millega hakkama saime, oli kapsausside eksisteerimise unustamine. 0ll sai töökaaslase käest mõned nuikapsa istikud, millest me tegelikult otseselt midagi väga ei oodanudki, aga proovida mõtlesime ikkagi. Ja noh, kui ikka ei hooli, siis võetakse kohe ära. Okei, õnneks osad jõudsid enamvähem söödavasse suurusesse kasvada ja ära saame ikkagi proovida. Kuigi siit küsimus, kas taim kasvab ilma lehtedeta edasi? Sest nad seda meie poolt söödavat jubinat ei söö. Niiet sügisel võib veel lootust olla? Vähemalt on kapsaliblikad, keda tuleb ikka paras kogus nüüd, oma lihtsuses päris ilusad.

Millegipärast tuleb meelde lapsepõlve logpeediline harjutus, kus ussssssssssssss käis külas kõigil.

Mittesöödav taimestik elab ka hästi, näiteks on minust poolkogemata hostade (kuigi ühes saates üks Räpina õpetaja väitis, et kõik hostad on tervenisti söödavad, mille peale ta sõi ära ühe hosta õie, mille peale saatejuht tegi nägu nagu see oleks midagi väga rõvedat olnud) koguja saanud. Naljakas, et kaks aastat tagasi oleks ma ise öelnud sarnase lõigu peale, et mida ta näitab oma kapsalehti, aga tänane mina ütleb, et ise oled kapsaleht. Võib-olla järgmise kahe aasta pärast oskan sorte ka öelda, aga täna mitte (okei, ülemine parempoolne on Blue Umbrella, kuigi ta vist tahaks natuke rohkem päikest, et sinakam olla).

Jah, ma tean, et üks on hõlmikpööris.

Suuremaid ja väiksemaid üllatusi jagab aed ka ikka aeg-ajalt. Näiteks on meile kuidagi kolinud erinevad lilled, mis niisama õhu kaudu kohe üldse ei liigu. Krüsanteem on üks neist, mis peaks küll olema mitmeaastane taim, aga meie talve see üle ei ela. Ta hakkas kasvama sodimullahunnikus, mis sisaldab endas muldasid nii põranda alt kui aiast (ja millest hiljem saab ilus peenar), nii et on võimalus, et ta oli aastaid(kümneid) kuskil peidus ja nüüd väljakaevamisega sai oma teise tulemise. Sama võis olla selle kuningliiliaga, mis hakkas ümbertõstetud päevaliiliate vahel kasvama. Päevalill on talvise linnusöötmise jäänuk. Ja mis mind kõige rõõmsamaks teeb, on üheksavägise (pildil see suur kapsaleht) esimese aasta taimede tärkamine siin ja seal aianurgas. Teisel aastal on see taim ülivõimas ja ilus ja uhke. Guugeldage.

Usssssssssss ei läinud üheksavägisele külla.

Ruumselt oleme teinud nipet-näpet. Näiteks sai vannituba värvida. Ja siis aru saada, et hüdroisolatsiooni pintslitõmbed on all liiga koledalt näha. Ja siis veel värvida, aga seekord struktuurvärviga. Aga siis sai värv otsa ja tehtud ainult üks nurk ruumist. Aga see nurk on nüüd üks kõige rohkem valmisolev nurk elamises. Sai isegi kauaoodatud vahesein püsti pandud. Kui me algselt tahtsime wc-poti eraldada kahe täisseinaga, siis see meie esimene plaan läks sinna, kuhu enamus meie esimestest plaanidest läinud on. Pott seisis tükk aega ilma seinata imeliku nurga all ja sai siit-sealt naeru osaliseks, aga nüüd on ta lõpuks loogiliselt. Ja mis saab olla veel rohkem boho-vintage-shabby-chic-rustic-retro taaskasutus kui eelmiste omanike kuivkäimla uks seinaks teha. Lihvisin selle ära ja katsin saunasupiga, mis on meie peres kõrgelt hinnatud viimistlusvahend (vt ka: vannitoakapp).

WCpabeririiuli mõte varastatud Pinterestist.

Rohkem ei olegi midagi ilusamaks tehtud. Lihtsalt hästi palju asju ümber tõstetud. Logu veranda sai endale tugevama ajutise põranda, kuhu ma suutsin ümber tõsta peaaegu terve toa jagu asju. See tuba läheb nüüd nullini lammutamisele, et sügisel ei peaks enam ütlema, et me elame ühetoalises majas. Õues ootavad tänavakivid, et sissesõit teha korralikuks. Külmas koridoris ootab uus välisuks paigaldamist, kuhu kõrvale tuleb veel uus aken tellida. Laialilammutatud vana riidekapp ootab uut tulemist. Esik viimaseid viimistlustöid. Niiet järgmine kord peaks tulema juba põnevam post, mis ei sisalda 75% kapsalehti.

Seekordne kassimaks pättidest nende lemmikkohas - aknalaual kirjutuslaua ja akna vahel. Klaasid on rasvaseid linnujälgimis ninajälgi täis alati.

Kui nad mõlemad viiendiku oma fotogeenist mulle annaks, siis ma võib-olla paneks endast ka pilte siia.

18 juuni, 2016

Villa vol 8: hunnikud ja köök

Kohe varsti saab aasta majaomamist täis ja kogu selle aja oleme teinud pattu - pole kordagi lippu üles pannud. Kuigi kohustuslikke kordi Eestis enam nii palju pole, on tunne ikkagi halb. Majaga tuli küll kaasa üks lipp, aga see näeb välja nagu oleks Heinrich Rosenthal võinud hoopis selle lipu kohta öelda, et "Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võta". Ilmselt oleksime saanud trahvi lipu rüvetamise eest. Ostsin siis see kuu lõpuks uue. Koduekstrast. Ikka oli lipu rüvetamise tunne. Imelik oli seda Koduekstrast osta. Ma isegi ei tea, mida ma ootasin tegelikult. Fanfaare ja aulinti stiilis "palju õnne, et sul on nüüd võimalus kuhugi panna üles see kõige ilusam lipp maailmas"? Ühesõnaga, meil on nüüd lipp ja riigireeturi staatusest oleme seega lahti.
Tegelikult me oleme jätkuvalt superlaisad. Või isegi mitte niivõrd, vabasid päevi on vähe, õhtuti jõuame koju kaheksa läbi ja kõik muu, mida te ilmselt juba vähemalt viiest erinevast postist lugenud olete. Ainuke igaõhtune tublide inimeste tegevus on olnud aia kastmine. Muru on muidugi suht surnud, kes seda kasta jõuab, aga ajaloolise esimese maasika pistsime põske 3.juunil. Ma ei mäleta, et ma kunagi oleks nii vara saanud Eesti maasikat süüa, aga see oli ka ainuke põua ja konstantse päikese boonus.
(PS: alustasin selle posti kirjutamist nädal tagasi, kui veel ei olnud nädala aega järjest vihma sadanud)

Päev enne ärasöömist.
Õisi on ka jätkunud veel, aga varsti kohe tuleb see roheline vahemik, kus sirel on lõpetanud ja kuldvits ja liatrised (vt ka: eelmise aasta mesilasepeenart) pole veel alustanud. Vihm peksis pojengid ka vastu maad (vt ka: sest me oleme laisad).

Kirjum kui kirju koer.
Ja kõige uhkem olen kosmosepetuuniate üle. Keegi muidugi jõudis juba küsida, kas neil on mingi haigus vä.

Ma tean, kus Suur Vanker on!
Kuna kasvuhooneni me see suvi ei jõudnud (vt ka: eelmine vt ka), siis viljeleme potimajandust ja emme hoole ja armastusega kasvatatud tomatid said koha puuriida peal, sest seal tundus kõige soojem olevat. Muidugi peab neid nüüd hakkama sealt allapoole tõstma, sest nad kasvavad päris jõudsalt. Ja üleüldse nägi see vaatepilt natuke morbiidne välja, aga kinnitan käsi südamel, et meie tomatitaimedel ei ole suitsiidseid kalduvusi, kuigi ma käin neid pidevalt näpistamas. Esimesed tomatid on ka juba mõned nädalad küljes, aga süüa ei saa neid niipea. Üleüldse peab mõtlema selle peale, et jaanipäevaga tulevad nagunii öökülmad ja peaks nad kuidagi sisse mähkima. Olen muidugi väga uhke ka oma taaskasutusleiutise üle, nimelt said kõik need lollid kõverad riita-ladumatud õunapuuoksad ära pandud vanade aknaraamide sisse ja nüüd ei vaju nad kuhugi.

Haha, mingi tont on ka pildile jäänud.
Ainukese suurema edasiminekuna aias saab näidata ühe jubeda tellisehunniku maagilist kadumist. Naljakas tegelikult, et istun siin ja kirjutan iga hunnikust, millest me lahti oleme saanud. See näitab ikka päris hästi, kui laisad me täpselt olnud oleme, et muud erilist edasiminekut pole.

Jürgen Veber, kui sa seda loed, siis tea, et ma võin sulle selle triki saladuse avaldada.
Kuna sellest blogist on vaikselt, aga väga edukalt saamas aiandus- ja sodihunnikute blogi, siis peab ette võtma midagi. Tegelikult on meil ju ikkagi majas sees ka edasiminekut näidata, mida ma  millegipärast väga kiivalt endale olen hoidnud. Kuigi enamus remondist on jätkuvalt poolik, siis tegelikult on ju päris põnev vaadata vahepealseid etappe ka. No vähemalt mul, ma ei tea, mis te teete.
Ühesõnaga - köök. Oli selline. Siinkohal pean juurde mainima fakti, et maja müügikuulutuses oli kirjas köögimööbel :). Tehniliselt tõesti. Ei saa üldse vastu vaielda. Nendelt piltidelt on näha veel seda vineerist seina, mille me maha võtsime ja tagasi üles ei pannud, aga seekord mitte laiskusest.

Autot ei saanud ka majaga kaasa.
Ja siis vahepeal, kui asi kippus jälle rehitoaks minema ja siis natuke vähem rehituba oli ja kui õues oli külm ja pime talv.

Vana aken tundub suurem, sest ta oligi suurem.
Avastasin, et algseid pilte on päris vähe, seega kasutan samasid, mida ma juba korra näitasin, aga paremini vist vahet näidata ei saagi.

Pliit jäi samaks.

Kui esimesele pildile hästi fantaasiat rakendada, siis see puusein on selle päevinäinud tapeedi ja papikihi all.
Blogipidamisel on boonus, et kui igapäevaselt olla, siis mõte kipub minema ikkagi sellele, mida kõike veel vaja teha on ja ei mõtlegi alati sellele, kui palju tegelikult on juba tehtud. Vana põrand sai täielikult üles võetud, korralikult soojustatud ja uuesti üles ehitatud. Kõik, mis seinas, sai maha võetud, osa asendatud kipsiga, laudsein sai lihtsalt puhtamaks lihvitud, kaks poolikut seina maha lõhutud. Aken vahetatud. Vesi korralikult sisse toodud koos korraliku kanalisatsiooniga. Alumisel vanemal pildil on näha uks, kust pääses keldriluugi juurde, see sai tõstetud koridori ja sai juba päris palju ruumi juurde, mida köögis pole raisata, sest tegemist maja kõige väiksema ruumiga. Ja noh, mööbel sai asendatud hästi natuke uuema, aga puhtamaga. Nagu näha, siis köögikapid on pärit kolmest erinevast komplektist ja hoiab natuke sellist suvilanooti. Päris uus pole meil niipea plaanis, aga õnneks pole me väga pirtsakad. Natuke tunnen puudust korralikust lauast, kus taga süüa, aga see ilmselt laheneb siis, kui suur tuba saab sügisepoole magamistoa staatusest lahti.

Vaade kööki paarisammuse vahega.
Kahe toa vahelise seina lõhkumine andis avarust ikka meeletult juurde ja tekitas vajaliku "natuke suurema elamise" tunde. Teisest otsast pidime maha lammutama uhkest kraanist ja äravoolust mädandatud seina ja otsutasime, et las jääbki lahti. Uksed on nõrkadele. Pliidiümbrus sai krohvitud (tegelikult pahtledatud, aga näeb välja nagu krohvitud), see oli ehitamisest saadik hunnik tsementi ja segu.
Kuna elamine on suuremas osas puit-beež-tellis, siis kõik aknapõsed värvisime punaseks, et natukenegi iseloomu sisse tuua. Sein on veel skandinaavialikult valge, aga selles tuleb süüdistada kruntvärvi, mitte meid, värvimiseks läheb sügisepoole.

Ruloo pole viltu paigaldatud, süüdi on Jyski suurepärane kvaliteet.
Aga noh, teha on ikka korralikult veel.
- seinad värvida
- liistud
- mõelda, kuidas katta köögi ja koridori vahel lõppenud põrandat
- laudsein õlitada
- soojamüür värvida
- ja noh, mööbel.
Nii et tegelikult ei olegi nii palju teha. Mida me passime?

Sumo võib poseerimiskunn olla küll, aga kadreerimiskunn ma küll pole.

19 mai, 2016

Kevad jesss.

Teeme kolmandat nädalat esikuremonti ja terve elamine on selle pärast täielik bardakk (palun ärge mitte keegi külla tulge). Küll lähevad masinad katki, küll saab segu otsa, aega pole absoluutselt ja siis ma istun siin, käed rüpes, remondipilte njetu.
Aga mai on muidu ikka kohutavalt ilus, isegi meie sodiaias. Õunapuud õitsevad paksult, ilmselt ei solvunudki väga selle suure maalrikärpimistöö peale. Kevad ei saanud see kord aeglasemalt tulla ja see tundus nii super ebaaus. Esimest aastat oma aias ja kevad ja taimeninad ei tule ega tule ja sooja polnud ja midagi teha ei saanud. Aga kui tuli, siis ikka suurelt, sain kohe maika väel õues peenart ette valmistada (ja siis kohe otsa haigeks jääda).
Rähnid on natuke ennast tagasi võtnud lambipostide toksimisega, asemele on kolinud sookured, kes lähedal asuvas soises võsas ennast väga hästi tunnevad ning kelle mitte nii väga romantiline kisamine iga hommik üle linnaosa kostab (siinkohal kummardus Fred Jüssile ja ta Lahemaa lindude hääli vinüülplaadile, mida ma väiksena Onu Remuse juttude vahele kuulata üritasin ning mille tõttu mul just sookure hääl ajusoppidesse söövitatud on). Ja no rääkimata samas võsas elavast käost, kelle kukkumise kahjuks ma (väga) ebausklik ei ole ja arvan, et mul ikka rohkem aastaid kui kuus siin veel jäänud on.

mõnekspäevaksilusaed.png
Aias on tegutseda saanud küll. Eelmine kuu sai lõpuks muruniiduk ostetud ja ka esimest korda kasutatud. Niidetud muruga on aed isegi enam-vähem. Muru niitmine võrdub suht tegelikult voodi tegemisega - isegi kui igas nurgas on mingi hunnik, mida järjepidevalt ümber tõsta, siis pärast voodi ära tegemist näeb tuba 50% soliidsem välja. Kusjuures voodi ära tegemine pidi olema üks neist asjadest, mis inimest õnnelikumaks teeb. Meie muru niitmine mind küll õnnelikumaks ei teinud. Esiteks mõtlesin, et peaks vist NATOle teada andma, et need lahjad Põhja-Korea raketikatsetused on kõik katteks, et varjata neid, mida meie aias läbi viiakse. See oleks ainuke seletus, miks jeebuse pärast siin kõik nii ebatasane on. Teiseks peab pidevalt ette vaatama, et niiduki ette sattuv plats endas mõnda uhket taime ei kasvata. Iga kolmas taim on ilmselt mingi lill (esimesed kaks taime on naat). Kuskil veerandi aia peal andsin alla ja hakkasin ainult suuremaid puhmaid alles jätma. Kolmandaks on kõikide põõsaste vahe täpipealt kümme sentimeetrit liiga väike, et selle monstermasinaga sealt vahelt läbi mahtuda.
Esimeste soojade ilmadega tekkis aeda ka hunnik nartsissituuste, mille üle ma väga õnnelik olin ja rõõmustasin, et ei peagi Peipsi äärde looduslikku natrsissipõldu vaatama sõitma, endal aias varsti sama vaatepilt. Mida aga ei tulnud, olid õied. Süüdistasin halba ilma, ilmselt mitmekümne aasta vanuseid kasvukohti, väsinud sibulaid ja muud kõike. Muru niites siis otsusasin, et suva, niidan kõik maha. Oma mure, et nad ei õitsenud. Sain asjast sotti, kui neist üle sõites viskas õhu paksu küüslaugu (või muu sarnase - porrulaugu?) lõhna. Kuigi väga pikka kogemust pole, siis nii palju ikka oskan öelda, et üks nartsiss nii lõhnama ei peaks. Ilmselt jäi Maimu viimane aiamaa koristamata.
Lisaks vale-nartsissimerele tekkis kõrvale veel ka suur ohakakasvandus. Muud ei osanud oletada, et eks nüüd läks kasvama see kindel sort seemneid, mida linnud usinalt talvel söögimajast välja nokkisid. Sirelialune, kus söögimaja oli, lisaks kõik ümberkaudsete puude alused, kuhu linnud edasi nokkima läksid, olid täis noori tärkavaid karvaseid ohakaid. Käisin ja nokkisin neid välja nagu oleks pidanud nokkima võililli. Osad, kes salaja suuremaks olid jõudnud kasvada, jätsin alles, sest olin kuskilt nagu lugenud, et putukatele ja liblikatele meeldivad ohakaõied. Ja no ma siis ükspäev käisin aias ringi ja tuli välja, et kõik need karvased elukad on hoopis mingid täidisõielised magunid või muu sarnane mooniline. "Elad ja õpid" oli vist üks ütlus.

Ilus tegelikult ju. Oleks rohkem ilus, kui ise loll ei oleks.
No mittepäris ainult muru niitmise enne ja pärast.
Tähelepanelikum silm näeb natuke suuremat muutust, kui ainult muru niitmine. Seal kortermajas oli ikka natuke liiga palju uudishimulikke silmi, mis blokkimist vajasid. No nii viie aasta pärast, kui elupuud akendele järgi jõuavad. Veel tähelepanelikum silm näeb ühte üksikut kuusekest, kes tänaseks on maha ka istutatud. See on sõprade viimaste jõulude kuusepuu, mida nad suutsid (erinevalt meist) elus hoida, aga siis jõulude lõppedes natuke nõutuks jäid ja nii ta meile jõudis. Meil on aias nüüd kuuskede püha kolmainsus, ümber maja on üks suur hõbekuusk, üks suurem harilik kuusk ja nüüd beebi serbia kuusk. Istutuskoht jäi samaks, mis pildil paigutus, aga mitte meie idiootsuse ja paigutusoskamatuse pärast, vaid ta peaks kunagi üle võtma suure õunapuu varjamistöö, sest tollel on kahjuks viimased kevaded ees. Puutüvi on seest tühi, eks näeb, kaua ta vastu peab.
Peenraid oleme ka natuke teinud. Eelmine aasta tehtud maasikapeenar sai kaaslaseks kaks tõstetud peenart ning kaugemale ühe kõrvitsapeenra. Kõrvisad ise said peenrasse küll hästi hädiselt - kuna me ei suutnud kevade tulekut ära oodata, sai seemned mulda pandud kuskil kolm nädalat liiga vara ning algsest mullapallist polnud enam taimele jaksu. Jälle tuleb loota, et äkki peavad vastu.

See aasta on isegi vist maasikalootust juba!
Ühte peenrasse said maitserohelised, mis vaikselt tulevad. Kiire salatisort on juba nädal pluss väljas, sibulaninad ka. Teisse peenrasse sai pandud redised, mis ka tulevad. Kuna tõstetud peenrasse on püsikuid läbikülmumisohu pärast nigel panna (sest mina ei viisi küll talvel keldrisse ronida, et seal talvitujaid kasta), siis murulauk leidis koha maasikate otsas maapinnal, kuhu jäi ruum ka karulaugule, mida saab küll alles augustis-septembris külvata ja siis mingi miljoni aasta pärasta alles tarvitada. Peenrad ise tulid ilma suurema ehitamiseta - tõmbasin vanad aknaraamid tõrvaõliga üle ja ongi olemas. Kuigi esimesel aastal ise kasvatamisest mingit rahalist kasu küll ei tule, mulda läks ikka omajagu. Äkki kuskil kolmandal aasta, kui tegelikult ilmselt peab hakkama mulda juba ümber vahetama..

Kassimaksuks see kord Sumu kirju nina.